Suhkruvaba? Lisatud suhkruta? Või vale väide?

ARTIKLI AVALDAMISE KUUPÄEV, 15.04.2023

Vaatleme koos suhkrut käsitlevaid toitumisalaseid väiteid. Olen täheldanud, et õigusaktid on mõnes punktis ebaselged ja puudulikud, sektoris ei mõisteta neid täielikult ning turul esineb koguni valet märgistust.

Teema hindamisel lähtume Türgi toiduõigusest, ELi üldistest toidualastest õigusaktidest, EFSAst, FDAst, WHOst ja Codex Alimentariusest.

1. osa: Väide „suhkruvaba”

Kõigepealt vaatame Türgi toiduõiguse sätet, mis määrab, milliseid toite võib märgistada väidetega „suhkruvaba” ja „lisatud suhkruta”.

Suhkrusisaldust käsitlevate väidete tingimused

Suhkrud	Vähene sisaldus	Suhkrute kogus 100 g tahkes toidus ei tohi ületada 5 g või suhkrute kogus 100 mL vedelas toidus ei tohi ületada 2,5 g.
	Suhkruvaba	Suhkrute kogus 100 g tahkes või 100 mL vedelas toidus ei tohi ületada 0,5 g.
	Lisatud suhkruta	Toit ei tohi sisaldada ühtegi monosahhariidi ega disahhariidi ega muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu. Kui toidus leidub looduslikult esinevaid suhkruid, peab märgistusel olema ka teave „SISALDAB LOODUSLIKULT ESINEVAID SUHKRUID”.

Märkus 1: Vähest sisaldust käsitlevat väidet me selles artiklis ei vaatle, sest „suhkruvaba” sätte mõistmine aitab mõista ka vähest sisaldust käsitlevat sätet.

Nagu ülaltoodud sättest nähtub, võib toit sisaldada kõige rohkem 0,5 % suhkruid, et seda saaks kirjeldada ja märgistada kui „suhkruvaba”.

Säte on selge, kuid selle mõistmiseks peame vaatama suhkrute määratlust.

Võib ju tekkida küsimus: kas peaksime polüoole käsitlema suhkrutena? Sorbitool on ju monosahhariid ja maltitool disahhariid.

Just selles punktis võib tekkida segadus.

Kas näiteks toitu, mis sisaldab maltitooli ja 0,3 g suhkruid 100 g kohta, võib märgistada kui „suhkruvaba”?

Sellele küsimusele vastamiseks peame kõigepealt vaatama suhkrute määratlust.

Sellest lähtudes võib toitu märgistada kui „suhkruvaba”, kui see sisaldab 100 g kohta kõige rohkem 0,5 g suhkruid, olenemata sellest, kas need esinevad looduslikult või on lisatud protsessi käigus.

Märkus 2: Türgis ei sisalda ükski meile kohaldatav õigusakt väidet, et märgistuse „suhkruvaba” kasutamiseks ei tohi asjaomasele toidule olla lisatud suhkrut.

Tulles tagasi ülaltoodud küsimuse juurde, võib maltitooli või muid polüoole sisaldavaid toite märgistada kui „suhkruvabu”, kui selle väite tingimused on täidetud.

2. osa: Lisatud suhkruta

1. OSA [2.1]

Liigume väite „lisatud suhkruta” juurde.

See väide näib keeruline ning ka õigusaktid ei ole seda täielikult selgitanud.

Neli institutsiooni — EL/EFSA, FDA, FAO/Codex Alimentarius ja WHO — määratlevad suhkruid selles kontekstis erinevalt.

Neist neljast institutsioonist käsitlevad küsimust kõige rangemalt ja selgitavad seda täielikult FDA ja FAO/Codex Alimentarius.

Allpool on nende nelja institutsiooni määratluste ja suuniste kokkuvõtted.

Kõik ülaltoodud määratlused ja suunised on täies mahus leitavad viidete jaotisest.

Kuna meie praegune teema on Türgi toiduõigus, käsitleme küsimust selle alusel.

Türgi toiduõiguse asjaomane säte on sõnastatud järgmiselt.

Suhkrusisaldust käsitlevate väidete tingimused

Suhkrud	Vähene sisaldus	Suhkrute kogus 100 g tahkes toidus ei tohi ületada 5 g või suhkrute kogus 100 mL vedelas toidus ei tohi ületada 2,5 g.
	Suhkruvaba	Suhkrute kogus 100 g tahkes või 100 mL vedelas toidus ei tohi ületada 0,5 g.
	Lisatud suhkruta	Toit ei tohi sisaldada ühtegi monosahhariidi ega disahhariidi ega muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu. Kui toidus leidub looduslikult esinevaid suhkruid, peab märgistusel olema ka teave „SISALDAB LOODUSLIKULT ESINEVAID SUHKRUID”.

Vaatleme sätet osade kaupa.

Säte ütleb:

Toit ei tohi sisaldada ühtegi monosahhariidi ega disahhariidi ega muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu.

Jagame lause kaheks, muutmata selle tähendust:

1- Toit ei tohi sisaldada ühtegi monosahhariidi ega disahhariidi.

2- Ega muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu.

Tundub selge, eks? See ei tohi sisaldada mono- ega disahhariide. Kas peaksime siis mõistma, et toit ei tohi mingil juhul sisaldada mono- või disahhariide? Siin on aga vastuolu, sest sätte teises osas öeldakse:

Kui toidus leidub looduslikult esinevaid suhkruid, peab märgistusel olema ka teave „SISALDAB LOODUSLIKULT ESINEVAID SUHKRUID”.

Seetõttu mõtleme, kas tegemist võib olla tõlkeprobleemiga, ja vaatame sätte algset sõnastust ELi õigusaktides.

Algset sätet vaadates on sõnastus selge:

1- toode ei sisalda lisatud mono- ega disahhariide

Seega on ilmne, et tegemist on tõlkeprobleemiga. Sellest mõistame, et peaksime uurima, kas mono- või disahhariide on lisatud, mitte seda, kas toit neid sisaldab.

AGA POLÜOOLID? NEID EI MAINITA!

Vaatame järgmist näidet:

Kujutage ette toitu, mis sisaldab looduslikult 5 % suhkruid ja millele lisatakse maltitooli. Kuidas tuleks sel juhul esitada toitumisalane väide?

Kuna toit sisaldab 5 % suhkruid, ei saa seda märgistada kui „suhkruvaba”.

Kuna lisatud on maltitooli, ei tohiks seda märgistada ka kui „lisatud suhkruta”, sest maltitool on disahhariid ja selle väite säte ütleb, et disahhariide ei tohi lisada, kuid ei sisalda polüoole välistavat sõnastust.

Kas see on aga loogiline?

Kui toidu suhkrusisaldus on ≤ 0,5 %, võib pärast maltitooli lisamist kasutada väidet „suhkruvaba”, kuid mitte „lisatud suhkruta”. Ilma teadusliku põhjenduseta on see vastuolu. Seetõttu tuleks asjaomase sätte teise ossa, kus määratletakse „lisatud suhkruta”, lisada erand polüoolidele.

Kas õigusakte uuriv tootja peaks arutlema nii?

„Väite ‚lisatud suhkruta‘ juures ei ole teavet polüoolide erandi kohta, kuid nimetus ise ütleb ‚lisatud suhkruta‘ ning polüoolid on suhkrute määratlusest välja jäetud, seega võin toodet nii märgistada ka siis, kui lisan sellele polüooli.”

Õigusnorm peab olema selge ja arusaadav. FDA* ja Codex Alimentarius on selle küsimuse sõnastanud selgelt ja arusaadavalt** ning öelnud, et kõnealused lisatavad koostisosad ei tohi olla suhkrud. Kuna Türgi toidukoodeksi asjaomane säte ei täpsusta „räägin suhkrutest”, ei tea need, kellele säte kohaldub, kuidas tegutseda.

*FDA asjaomane sõnastus:

Väljendeid „lisatud suhkruta”, „ilma suhkru lisamiseta” või „suhkrut ei ole lisatud” võib kasutada üksnes siis, kui:

(i) Töötlemise või pakendamise ajal ei lisata üheski koguses suhkruid, nagu need on määratletud § 101.9(c)(6)(ii), ega muud suhkruid sisaldavat koostisosa, mis asendab funktsionaalselt lisatud suhkruid; ja

(ii) Toode ei sisalda lisatud suhkrutega koostisosa, näiteks moosi, tarretist või kontsentreeritud puuviljamahla; ja

**Codex Alimentariuse asjaomane sõnastus:

(a) Toidule ei ole lisatud ühtegi liiki suhkruid (näited: sahharoos, glükoos, mesi, melass, maisisiirup jne);

2. OSA [2.2]

Nüüd vaatame sätte esimese osa teist lõiku.

Suhkrusisaldust käsitlevate väidete tingimused

Lisatud suhkruta	Toit ei tohi sisaldada ühtegi monosahhariidi ega disahhariidi ega muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu. Kui toidus leidub looduslikult esinevaid suhkruid, peab märgistusel olema ka teave „SISALDAB LOODUSLIKULT ESINEVAID SUHKRUID”.

Toit ei tohi sisaldada […] muud toitu, mis on lisatud selle magustavate omaduste tõttu.

See sõnastus tundub selge ja seda võib mõista nii, et toidule ei tohi lisada muud toitu selle magustavate omaduste tõttu.

Siiski tuleb esitada järgmised küsimused:

Kuidas teeb järelevalveasutus kindlaks, mis eesmärgil on mõni koostisosa toidule lisatud?

Kuidas peaks tootja näiteks oma toodet märgistama, kui ta lisab sellele mett?

Kui tootja lisab mett magustamiseks, märgistab toote kui „lisatud suhkruta” ja satub seejärel järelevalveasutuse kontrolli, siis milline otsus tehakse?

Kui tootjale öeldakse „kasutasite mett magustamiseks, seega on märgistus ‚lisatud suhkruta‘ õigusaktidega vastuolus” ja ta vastab „ei, kasutasin mett sideainena, täiteainena või selle funktsionaalsete omaduste tõttu”, siis kuidas järelevalveasutus tegutseb?

Teise inimese kavatsusi ei saa ju mõtetest lugeda.

Seetõttu näib see säte selgitamata ja kuritarvitustele avatud.

Meega seotud näite olukord kehtib ka puuviljamahlakontsentraadi ja sarnaste toodete puhul, mida võidakse lisada suhkru asendamiseks.

Kas poeriiulitel on kaubamärke, mis seda ära kasutavad?

Eespool mainisime, et FDA käsitleb küsimust rangemalt ja selgemalt.

Alltoodud FDA sõnastusest näeme, et selliseid tooteid nagu mesi käsitletakse selgelt suhkrutena.

Seega välistab FDA määratlus selgelt selle kuritarvitustele avatud olukorra, kus rikkumist ei ole tehniliselt võimalik kindlaks teha.

Nagu FDA, määratleb ka Codex Alimentarius selle küsimuse selgelt.